Alpakadele mürgised taimed – mida iga pidaja peaks teadma

Miks mürgistusi juhtub vaatamata instinktile

Terve ja kõhu täis söönud alpaka, kellel on karjamaal piisavalt valikut, ei puuduta enamikku mürgiseid taimi. Kriitiliseks muutub olukord kolmel juhul: esiteks kevadel, kui pärast pikka laudaperioodi võtab võimust isu kõige rohelise järele. Teiseks söödapuuduse korral – üle karjatatud alad või liiga väikesed koplid sunnivad loomi sööma ka seda, mida nad muidu väldiksid. Ja kolmandaks heinas: kuivatatud taimed kaotavad oma mõru maitse, heinapallis on nende kuju vaevu äratuntav, kuid toksiinid säilivad – mõnel taimel isegi kontsentreeritud kujul.

Lisaks on alpakal pikk kael: üle aia ulatub ta kaugemale, kui paljud pidajad arvavad. Seepärast kuuluvad riskihinnangusse ka aia- ja hekitaimed väljaspool kopli piiri.

Viis olulisemat mürgist taime ülevaatlikult

1. Harilik jugapuu (Taxus baccata)

Jugapuud peetakse peaaegu kõigile karjamaaloomadele kõige ohtlikumaks taimeks. Toimeaine on alkaloid taksiin, mida leidub okastes, koores, puidus ja seemnetes – ainult seemet ümbritsev punane viljaliha ei ole mürgine. Juba väike kogus okkaid (mõni gramm) võib täiskasvanud alpaka mõne minutiga tappa. Salakaval on see, et jugapuu on väga levinud heki- ja kalmistutaim, mille lõikejäätmed satuvad kergesti üle aia või mida naabrid viskavad ära näiliselt kahjutu haljastusjäätmena.

Sümptomid tekivad sageli nii äkki, et ravivõimalust ei jää: nõrkus, värisemine, kollaps, südameseiskus. Toimivat vastumürki ei ole. Kõige olulisem ennetus: ükski jugapuu ei tohi olla loomade käeulatuses – ka mitte aia taga.

2. Jakobi ristirohi (Senecio jacobaea)

Jakobi ristirohi on Kesk-Euroopa üks ohtlikumaid niidutaimi. Selles sisalduvad pürrolisidiinalkaloidid põhjustavad kroonilisi, pöördumatuid maksakahjustusi. Erinevalt ägedatest mürkidest ilmnevad tagajärjed sageli alles kuid pärast söömist – siis aga sageli surmavana, ja selleks ajaks ei ole algset mürgistusallikat enam võimalik kindlaks teha.

Värsket taime alpakad tavaliselt väldivad – mõru maitse hoiatab neid. Kuivatatult kaotab rohi selle kaitsemehhanismi aga peaaegu täielikult: heinas seda enam ära ei tunta ja see süüakse koos muuga ära. Seetõttu on heina päritolu otsustav küsimus. Heinamaid tuleks enne iga niitmist taimede suhtes kontrollida ja heina ostes tasub sihipäraselt küsida jakobi ristirohust vaba niidu kohta. Oma karjamaal aitab järjekindel väljakaevamine enne õitsemist (juunist augustini) – ainult niitmisest ei piisa, sest taim ajab uuesti võrseid.

3. Tulikad (Ranunculus liigid)

Tulikaliigid – tuntuimad on kibe tulikas ja roomav tulikas – kasvavad peaaegu igal niiskel karjamaal. Need sisaldavad protoanemoniini, mis ärritab limaskesti ja põhjustab seedevaevusi. Äge mürgisus on jugapuu või sügisese sügislillega võrreldes märksa väiksem, kuid suure hulga või söödapuuduse korral võivad loomad siiski kannatada saada. Heinas muutub taim ohutuks: protoanemoniin laguneb kuivamisel.

Tulikas annab märku üleväetatud või liiga niisketest kasvukohtadest. Kes tahab seda karjamaal tõrjuda, peaks alustama kasvukohast – ehk hoolitsema parema drenaaži ja tasakaalustatud väetamise eest – ning mitte üritama taimi ükshaaval eemaldada.

4. Rododendron ja asaleed

Rododendronid ja asaleed sisaldavad grajanotoksiine, mis ründavad südant, vereringet ja närvisüsteemi. Juba mõne lehe söömine võib põhjustada tugevaid sümptomeid: suurenenud süljeeritus, oksendamine – mäletsejatel harv, alpakatel samuti ebatüüpiline –, koolikud, värisemine, nõrkus, hingamishäired, südame rütmihäired.

Karjamaal endal kasvab see taim harva, seda sagedamini aga külgnevates aedades. Naabri hekilõikejäätmed on tüüpiline mürgistusallikas. Siin aitab naabrite teavitamine rohkem kui ükski aed: kes peab alpakasid, peaks aktiivselt teada andma, et aia- ja hekilõikejäätmeid ei tohi üle aia visata.

5. Sügisene sügislill (Colchicum autumnale)

Sügisene sügislill sisaldab alkaloidi kolhitsiini, mis on üldse üks tugevamaid taimemürke – ja vastumürki ei ole. Nagu jakobi ristirohtu, väldivad alpakad tavaliselt ka värsket sügislille. Heinas on seda aga vaevu võimalik ära tunda ja kolhitsiin jääb kuivamisel täielikult püsima.

Sümptomid ilmnevad viivitusega – enamasti 6 kuni 48 tundi pärast söömist: verine kõhulahtisus, süljeeritus, nõrkus, vereringe kollaps. Kulg on sageli surmav. Nakatunud niitudelt tuleks taimed enne heinategu järjekindlalt eemaldada; kõige kindlam lahendus on sellistelt niitudelt pärit heina üldse mitte kasutada.

Teised taimed, mida tuleb kindlasti vältida

Lisaks viiele tutvustatud taimele on teisigi, mis peaksid olema iga pidaja kontrollnimekirjas. Ilu- ja hekitaimedest on need eelkõige oleander, kuldvihm, loorberkirsipuu, tuja, elupuu, käoking ja kikkapuu – paljud neist on akuutselt surmavas koguses mõjusad juba mõne lehega. Kohalikust floorast lisanduvad kilpjalg, robiinia, paakspuu, maguskibe maavits ja surmaputk, aia- ja potitaimedest veel mõrumandel, ogaõun ja valge hellebor.

Ka tammetõrud ja tammelehed on suuremas koguses probleemsed – neis sisalduvad tanniinid kahjustavad neere ja seedetrakti. Noorloomad on tundlikumad kui täiskasvanud.

Mürgistuse sümptomid

Mürgistuse sümptomid on taimest olenevalt väga erinevad, kuid mõned tunnused peaksid alati tähelepanu äratama: suurenenud süljeeritus ja suuga matsutamine, äkiline apaatia ja isutus, koolikute sümptomid (sage pikali heitmine, püsti tõusmine, välja sirutamine), kõhulahtisus – eriti verine –, värisemine, krambid, vankuv kõnnak, hingeldus või kiirenenud südamelöögid. Ägeda mürgistuse korral võib tulla ka äkksurm ilma nähtava hoiatuseta – tüüpiline näiteks jugapuu puhul.

Ennetus: mis on pidaja argipäevas end tõestanud

Kõige olulisem meede on kõigi koplite põhjalik läbikäimine kord aastas – kõige parem hiliskevadel, kui enamik taimi on äratuntavad. Aiaäärt hinnatakse seejuures mõlemalt poolt: mis kasvab sees ja mis ulatub väljast sisse. Heina päritolu peaks olema teada; heina ostes tasub otse küsida jakobi ristirohu ja sügisese sügislille kohta, ideaalis koos heinamaa läbikäimisega enne niitmist.

Karjamaade majandamine mängib kaudset, kuid olulist rolli: piisavalt suur ja hea kasvuga ala vähendab riski tunduvalt, sest loomad ei haara nälja pärast mürgiste taimede järele. Rotatsioon ja ülekülv aitavad hoida sööda- ja mürgiste taimede vahekorra soodsana.

Lõpuks kuulub kohustuslike tegevuste hulka naabrite teavitamine: aia- ja hekilõikejäätmed on kõige sagedasem välditav mürgistuse põhjus. Sõbralik vestlus loomapidamise alguses hoiab ära enamiku juhtumeid.

Allikad ja lisateave

Kõigi oluliste taimede täieliku ülevaate annab erialakirjandus, näiteks raamat „Alpakas und Lamas — Giftpflanzen, die Neuweltkameliden nicht fressen dürfen“ (Lama-Nativo Verlag). Internetis on abiks Botanikus.de andmebaasid ja Open Sanctuary Projecti Global Toxic Plant Database. Piirkondlik taimestik erineb aga oluliselt – oma karjamaa asjatundlikku läbikäimist ei asenda ükski nimekiri.