Kui intelligentsed on alpakad? Mida näitavad kognitsiooniuuringud ja treening

Olulisemad uuringud ühe pilguga

Kui sul on kiire, leiad siit peamised tulemused. Edasi räägin lähemalt treeningust, käsitsemisest ja teraapia küsimusest.

Kui intelligentsed on alpakad? Ümbersõidutest annab vastuse

A-not-B-test on kognitsiooniuuringute klassika. Loom õpib kõigepealt jõudma sihini kindlat ümbersõiduteed pidi. Kui siht seejärel nähtavalt uude kohta viiakse, langevad paljud loomad vanadesse mustritesse tagasi ja jooksevad esialgu ikka harjumuspärast teed. Seda nimetatakse perseveratsiooniveaks – klammerdutakse harjumuspärase külge, kuigi värske info räägib sellele vastu.

Katses 51 alpakaga seda ei juhtunud. Mitte ükski loom ei teinud perseveratsiooniviga, samas kui koerad, hobused, eeslid ja muulad jäävad samas katses märksa sagedamini vana teekonna külge kinni. Küsimuses, kui intelligentsed alpakad tegelikult on, on see tugev signaal: loomad kohandavad oma käitumist kiiresti uue info järgi, selle asemel et kangekaelselt harjumuspärase juurde jääda. Just seda nimetatakse käitumisteaduses heaks impulsikontrolliks.

Laamad õpivad teistelt: vaatluse kaudu

Kas loomad õpivad teistelt lihtsalt pealt vaadates, on käitumisteaduse üks põnevamaid küsimusi. Laamade puhul just seda katsetati: 30 looma said ümbersõiduülesande ja nad jagati kolme rühma. Ühed vaatasid enne, kuidas inimene ülesande lahendab, teised vaatasid liigikaaslast, kolmandatele ei näidatud midagi.

Tulemus oli selge. Inimese demonstratsiooni järel lahendas ülesande 7 laamat 10-st, liigikaaslase demonstratsiooni järel 6 10-st. Ilma igasuguse näitamiseta sai sellega hakkama ainult 2 10-st. Vaatlusõpe toimib laamadel seega mõlema kanali kaudu, nii inimeselt kui ka liigikaaslaselt. Laamade intelligentsi kohta on see üks selgemaid seni uuritud tõendeid.

Mille järgi alpakad üksteist ära tunnevad: hääl

Alpakad suhtlevad palju vaikse sumina, nn hum’i abil. Bioakustilised analüüsid näitavad, et sellel suminal on individuaalne signatuur: iga loom kõlab treenitud kõrvale, ja algoritmidele, natuke isemoodi. Klassifikaator, mis analüüsis ainult heliandmeid, sidus häälitsused 71 protsendil juhtudest õige loomaga.

Alpakad tunnevad seega üksteist tõenäoliselt hääle järgi ära ka siis, kui nad üksteist ei näe. Karja jaoks pole see kõrvaline detail, vaid vihje palju rikkalikumale sotsiaalsele süsteemile, kui loomade rahulik olek esmapilgul arvata laseb.

Igal loomal on oma iseloom

Kes peab mitut alpakat, märkab kiiresti: on uudishimulikke ja tagasihoidlikke, rahulikke ja ehmatajaid. See pole kujutelm. Katses 44 alpakaga ilmnesid käitumises püsivad individuaalsed erinevused. Emased reageerisid keskmiselt reaktiivsemalt kui isased ja 67 protsenti loomadest näitas lühikesel karjast eraldamisel vaid vähest erutust.

Praktikas tähendab see: treeningviis, mis ühe looma puhul kohe toimib, võib teise puhul võtta palju kauem aega, sõltumata vanusest või kogemusest. Alpakade käitumist ei saa ühe vitsaga mõõta.

Alpakade treenimine: õrnalt, mitte jõuga

Alpakad ja laamad on põgenevad ja distantsi hoidvad loomad, mitte sündinud kaisuloomad. Juba väikesed harjumatud liigutused või helid panevad nad eemale hoidma ning meetoditega, mis on tegelikult välja töötatud koerte või hobuste jaoks, õpivad nad aeglaselt ja vastumeelselt. Eriti ei meeldi neile, kui puudutatakse pead, ninasõõrmeid, silmi ja kõrvu ning jalgu, sest just need kehaosad tagavad neile põgenemisvõimaluse.

Hea treening jäljendab pigem karjasisest suhtlust, kus hierarhia küsimused lahendatakse kaelavõitluse või sülitamisega, mitte toore jõuga. Usaldusväärseks peetakse viit põhikomponenti:

• tähelepanu
• usaldus
• austus
• selgus
• järjekindlus

Maiustustest loobutakse seejuures teadlikult. Käest söötmine segab hierarhiat ja võib sülitamist isegi tugevdada. On ka soodne ajaaken: esimese eluaasta viimasel kolmandikul, kui noorloomad emast eralduvad, õpivad nad eriti kergesti – ja see on mugavalt ka tavaline müügivanus. Kes seda akent kasutab, jõuab sageli eesmärgini mõõduka vaevaga: põhiõpe on tehtav umbes kolme tunniga, jagatuna mitmele päevale. Laamasid peetakse üldiselt alpakadest veidi kergemini treenitavaks, sest neid on aastatuhandeid aretatud rahulikuma iseloomu suunas. Kui alpakad kasvavad üles koos laamadega, õpivad nad märgatavalt kiiremini, mida neilt oodatakse.

Iga treeningkord peaks lõppema positiivselt. Kui harjutus ei õnnestu, astu pigem samm tagasi ja lõpeta millegagi, mida loom juba kindlalt oskab; lahti lase alles siis, kui ta on nähtavalt rahunenud. Kehahoiakuga saab palju juhtida: kui seisad looma kõrval vasakul õla kõrgusel, paneb kerge pööre vasakule teda edasi liikuma ja pööre paremale tagasi astuma. Vale päitsestamine, näiteks kõrvast haaramine või looma jõuga kinnihoidmine mitme inimese poolt, võib aga jätta püsivaid jälgi, millega peavad tegelema ka hilisemad omanikud.

Klikkeritreening ja catch pen

Et õrn treening tõesti midagi annab, näitab uuring, mis võrdles vähese survega treeningmeetodeid otse igapäevase käsitsemisega. Loomi, keda oli treenitud mitteaversiivsete meetoditega TTeam/Camelidynamics-süsteemist, oli pärast seda oluliselt lihtsam juhtida. Vastupidi, pidajate negatiivne hoiak ehk kannatamatus või frustratsioon loomadega ümberkäimisel oli seotud sagedasema sülitamise, löömise ja hammustamisega.

Marty McGee Bennetti välja töötatud Camelidynamics-süsteem panustab teadlikult koostööle, mitte kinnihoidmisele: tasakaal, kangijõud ja valikuvõimalused asendavad toorest jõudu. Väike ja ülevaatlik püüdmisala, nn catch pen, vähendab lisaks stressi. Alpakade klikkeritreening läheb veel sammu edasi: loomad õpivad sellesse alasse vabatahtlikult minema, sest seostavad seda millegi positiivsega, selle asemel et neid sinna aetaks.

Käsitsemine, mis säästab mõõdetavalt stressi

Mõnda rutiini ei saa vältida, kuid seda saab teha eri moodi. Näiteks iga-aastane pügamine tekitab tõendatult stressi, mida saab mõõta stressihormooni kortisooli tõusu järgi süljes ja väljaheites. Seejuures on vahet, kuidas looma täpselt kinni hoitakse: seistes fikseerimine on vähem stressirohke kui looma pikali panemine või kallutataval laual pügamine.

Igapäevaelus tähendab see: meetod loeb peaaegu sama palju kui sagedus. Kes käsitsemisel panustab rahule, valikuvõimalustele ja vähesele sunnile, vähendab ägedat stressi ja muudab looma järgmiseks korraks koostööaltimaks.

Alpakad teraapialoomadena: mida uuringud tegelikult näitavad

Vähe on teemasid, mida seostatakse alpakadega nii sageli kui loomateraapiat, ja pilte alpakade külaskäikudest hooldekodudesse või koolidesse liigub vastavalt palju. Teaduslik alus on aga õhuke. Sisuliselt on olemas üks ainus vanem eelretsenseeritud uuring, mis täheldas autismiga lastel alpakadega kokkupuute ajal rohkem kõnekasutust ja sotsiaalset suhtlust. Usaldusväärsed kortisooli- või pikaajalised andmed, mis kinnitaksid kaameliliste tõelist ravitoimet, puuduvad seni suures osas.

Lisaks ei sobi selleks tööks iga loom. Praktikute andmed, mida tuleb pidada anekdootlikeks, räägivad vaid umbes ühest laamast 15-st ja ühest alpakast 75-st, kellel on piisavalt enesekindlust ja rahu kokkupuuteks võõraste inimestega harjumatus olukorras. Kes soovib kasutada alpakasid teraapia- või hariduslikel eesmärkidel, peaks seda tegema realistlike ootustega ja teadmisega, et teadus on siin alles algusjärgus.