Valvelaamad: kuidas laamad kaitsevad lamba- ja kitsekarju kiskjate eest

Mida näitab Iowa State'i uuring

Kõige olulisem andmeallikas sel teemal pärineb Iowa State Universityst. 1990. aasta küsitluses hindas 80 protsenti pidajatest oma valvelaamasid tõhusaks. Veelgi kõnekam on teine näitaja: keskmised kiskjatest tingitud kaotused langesid küsitletud farmides 22 protsendilt 8 protsendile. See ei ole anekdootlik üksikvaatlus, vaid laiapõhjaline uuring praktikute seas, kes tegelikult valvelaamadega töötavad.

Tähelepanuväärne on, et vahe teeb siin üksainus, silmatorkamatu loom. Ei mingit lisaaeda, öövalvet ega tehnikat, ainult laama, kes seisab koos lammaste või kitsedega samal karjamaal ja järgib seal oma loomulikke instinkte.

Kui usaldusväärne kaitse tegelikult on?

Valvelaamade kirjanduses jaotatakse mõju veel täpsemalt, kolme loomarühma.

Valdava enamiku kasutatud loomade puhul tasub vaev end seega ära. Väike osa laamadest ei sobi valvuriks – nii on see iga oma iseloomuga looma puhul ja seda on raske ette usaldusväärselt ennustada.

Kelle vastu valvelaamad aitavad ja kelle vastu mitte

Valvelaamad on spetsialistid, mitte universaalrelv. Tõhusad on nad eelkõige koerlaste ehk koiottide, rebaste ja hulkuvate koerte vastu. See katab suure osa tegelikest rünnakutest väikeloomakarjadele. Suurte kiskjate nagu karude või puumade vastu on valvelaamad aga jõuetud, samuti tervete karjade vastu. Üksik laama, ükskõik kui julge, ei saa mitme koordineeritud ründaja või palju suurema kiskja vastu midagi teha.

Praktikas tähendab see: kes teab, et tema piirkonnas on probleemiks eelkõige rebased, hulkuvad koerad või Põhja-Ameerikas koiotid, saab valvelaamaga kindla ja soodsa kaitse. Kus liiguvad suuremad kiskjad, on vaja lisameetmeid, ühest laamast siis ei piisa.

Nii kaitseb laama karja

Kui sissetungija läheneb, reageerib hea valvelaama kindlas järjekorras. Kõigepealt tuleb kile häirehüüd, mida võrreldakse sageli roostes uksehingega ja mis kostab kaugele üle karjamaa. Seejärel jookseb loom põgenemise asemel otse ohu poole ning kasutab jalahoope, hammustusi või sihitud sülitamist. Lõpuks asetub ta sissetungija ja karja vahele ning hoiab seda positsiooni, kuni oht on möödas. See ei ole treenitud trikk, vaid laamade loomuliku territoriaalse ja karjakäitumise väljendus.

Ebatavaline on eelkõige see suund, kuhu laama reageerib. Lambad ja kitsed on põgenevad loomad, ohu korral jooksevad nad laiali. Laama jookseb hoopis ohu poole. Just see käitumuslik erinevus teebki temast valvuri, mitte lihtsalt karjas kaasajooksja.

Üks loom, kastreeritud: õige seadistus

Valikul loevad üksikasjad, mis otsustavad edu või ebaõnnestumise. Kõige paremini toimib üks laama karja kohta. Kui kasutada korraga mitut isaslooma, seovad nad end teineteisega, mitte lammaste või kitsedega, ja kaitsev mõju haihtub peaaegu täielikult.

End on tõestanud kaks varianti: kastreeritud isane ehk kastraat alates umbes kahe aasta vanusest või veel paaritamata mära, nn maiden. Kastreerimata täkke peetakse seevastu ohtlikuks. Nad üritavad uttesid paaritada ja võivad neid seejuures vigastada. Seepärast tuleb tulevane valvelaama kastreerida juba kuid enne tegelikku tööle rakendamist, et paaritushuvi tõepoolest kaoks ja poleks ainult väliselt alla surutud. Uuemad tähelepanekud viitavad muide sellele, et parimad valvurid võivad olla paaritamata emased, lõplikult tõestatud see aga veel ei ole.

Lähemalt sellistest erialaterminitest nagu kastraat, maiden ja täkk ning sellest, mille poolest laama ja alpaka veel erinevad, loe artiklist Alpaka või laama? Olulisemad erinevused.

Laama või karjakaitsekoer?

Karjakaitsekoer on väljakujunenud alternatiiv ja otsene võrdlus näitab, kus on valvelaama piirid. Saitone ja kolleegide 2020. aasta uuringus vähendasid viis karjakaitsekoera 500 lambaga farmis kaotusi tunduvalt. Majanduslikult see end siiski ära ei tasunud: seitsme aasta peale arvestatuna ületasid kulud kasu 13 413 USA dollari võrra. Koerte suur eelis on aga nende laiem kasutusala. Nad toimivad ka karude ja puumade vastu, kelle ees laama on jõuetu.

Kesk-Euroopas on laamade kasutamine karja kaitsel veel uus. Näiteks Austrias kasutatakse laamasid, harvem alpakasid, lisaks aiale ja karjakaitsekoerale, et kaitsta lambaid ja kodulinde. Suurus ja valvsus hoiavad paljud kiskjad juba eemal. Usaldusväärseid pikaajalisi andmeid saksakeelse piirkonna kohta on aga veel vähe, praktikat jälgitakse praegu teaduslikult.

Muide: laama kui koormaloom

Valvetöö ei ole ainus töö, mida laama teeb. Klassikaliselt on ta ka Andide koormaloom ja kannab umbes 25 kuni 30 protsenti oma kehakaalust 8 kuni 13 kilomeetri kaugusele päevas. Valvur ja koormakandja ei välista teineteist, mõlemad on rollid, millesse laama vastupidav ja enesekindel loomus hästi sobib.